Juba paari päevaga Viinis kulusid mul eelmisel talvel vahetatud saapatallad läbi ja lörts pakkis end päka alla känkrasse. Tallinnas oli mu kingsepatöökoda Narva kohviku kõrval. See võitis mu südame saialõhna ja ägeda devutška-prouaga, kes tänas jumalat mu siniste saabaste eest, sest nendest mustadest ja pruunidest on kõrini. Kuid tõenäoliselt olid need ikkagi Narva kohviku saiad, mis käisid iga kingaparandusega kaasas ning ei lasknud mul üleliia tähelepanu pöörata kehvapoolsele kvaliteedile. Ühtedel kingadel ju panid ikkagi hästi uued pooltallad ning õmblesid kummaliselt lahti tulnud õmbluse uuesti kinni. See tuli küll hiljem uuesti lahti, aga natuke aega oli ikkagi ju kinni. Ja teistel pidasid tallad siiski ühe talve vastu. Peaaegu. Kuid ikkagi ju tuhksuhkur ja altkulmu tehtud naljad, mida ikka igaltpoolt ei saa.
Kuid nüüd ma siis olin oma lõhkiste saabastega Viinis. Siin on palju nimelisi kingsepasalonge - Ernst Weinhofer, Johann Freiler, Manfred Schönholz, Andreas Jung, Gerhard Müller, Gustav Hofer, Karl Weiner, Helmuth Pritz ja muidugi ikka kõik Meyerid ja Bauerid ka. Hinnatundlikuna astusin ma aga sisse ühte nimetusse võtme-ja kingaparandustöökotta. Hind oli ikkagi kõva võrreldes Tallinna kõvadusega, kuid kvaliteet veel kõvem. Ning kui ikka balkani aktsendiga mõnusas venivas saksa keeles seni tehtud saapaalune töö paika pannakse ja üle trumbatakse ning kõva liimiga käivad kaasas head soovid, siis tühja noist saiadest.
Mu kingadel on välismaal hea põli. Meisterlik hooldus ja põnevad teed.
