Jaan Toomiku teoses ’’Isa ja poeg’’ köidab mind isa ja poja vaheline ühendus. Tundub, et kõige hullem, mis saab juhtuda, kuid mille eest poeg isa kaitseb, on jää jalge alt kadumine. Minul puudub ’’poeg’’ ehk keegi, kelle eest hoolitseda ja vastutada ning kes mind omakorda hoiaks õigel rajal. Sellegi poolest tunnen ma ennast väga hoitud inimesena. Neid, kes mind püsti hoiaksid, paistab mu lähedal olevat. Mind huvitas, kas sellest piisab, et püsida kevadisel jääl.
kevad 2009